Lapsed | Tervist24

Lapsed, kes ei püsi pudelis

Evelin Samuel 14.01.2016, 12:35

Kui laps niheleb, lärmab, jookseb sihitult ringi, hoolimata sellest, et olete palunud tal end riidesse panna, süüa või rahulikult mängida, ei tarvitse ta sugugi olla sõnakuulmatu või kasvatamatu. Laps soovib olla hea ja tubli, teda segab aga aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neurobioloogiline häire, mis kujuneb geneetiliste, bioloogiliste ja keskkonnategurite koostoimel. Väga tihti on laps ATH pärinud oma vanematelt, ent see võib olla seotud ka kesknärvisüsteemi kahjustusega nakkushaiguste põdemise tagajärjel.

Põhjusteks võivad olla ka ema alkoholi- ja narkootikumitarbimine ning suitsetamine raseduse ajal, lapse väike sünnikaal ja hapnikuvaegus sünnitusel. ATH tekkes on täheldatud olulist rolli ka turvatunde ja läheduse puudumisel lapse esimestel eluaastatel.

Sagedased konfliktid peres, vanemate psüühikahäired, eeskätt ema depressioon, intensiivistavad häire kulgu nendel lastel, kel on olemas geneetiline eelsoodumus ATH kujunemiseks.

Pidev ja sihitu tegutsemine

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sünonüümina kasutatakse tihti ka mõistet “hüperaktiivsus”, tegelikkuses jaotatakse ATH sümptomid kolmeks.

• Hüperaktiivsus: laps ei malda hetkegi paigal istuda, niheleb või jookseb sihitult ringi, on motoorses liikumises.

• Tähelepanupuudulikkus: lapsel on raskused tähelepanu suunamisel, säilitamisel ehk keskendumisel ja ümberlülitamisel. Teisisõnu ei suuda ta tähelepanu koondada ühele tegevusele, kõrvalised asjad segavad teda hõlpsasti. Tihti jääb mulje, et laps ei kuulegi, et teda on kõnetatud.

• Impulsiivsus: laps näib pidurdamatu ja kontrollimatuna. Ta ei suuda oodata ära oma järjekorda, tegutseb enne, kui mõtleb.

ATH-lapsel on raske reguleerida oma käitumist, aktiivsust ja tähelepanu vastavalt muutuvale olukorrale, et tema vaimne ja füüsiline aktiivsus oleksid situatsiooniga tasakaalus.

Hüperaktiivsusega koos võivad lapsel esineda ka käitumishäired (valetamine, hulkumine), ärevus ja depressioon, unehäired, kõne ja keele arengu häired, liigutuste kohmakus ning agressiivsus. ATH-lapse intellekt ei pruugi olla keskmisest kõrgem ega madalam, ehkki muret võivad teha õpi-vilumushäired, nigelam mälu ja ebapiisav organiseerimisoskus.

Hüperaktiivsust esineb keskmiselt 7–10%-l lastest, häire all kannatavate poiste ja tüdrukute suhe arvatakse olevat 5 : 3. ATHd pole võimalik päriselt välja ravida, ehkki täiskasvanuna hüperaktiivsus enamasti kaob.

Kui laps saab vanematelt ja koolilt piisavalt tuge, mõistmist ja järjepidevat haridust, on võimalik viia tähelepanuhäire miinimumini.

Neist, kellel lapseeas diagnoositud ATH, on ligi 15%-l kõik sarnased sümptomid alles ka täiskasvanueas. 60%-l lapsena diagnoosi saanutel võib mingi osa sümptomeid esineda ka hiljem, need võivad olla teiselaadilised või vähem väljendunud. Selle häirega täiskasvanul võib olla raskusi distsipliiniga, inimsuhetes ning igapäevaste asjade korraldamisel.

Kuidas last aidata?

ATH ravis kasutatakse paralleelselt nõustamist, teraapiat ja medikamentoosset ravi. Ravi alustatakse vanemate nõustamisega, seletatakse häire olemust ning antakse soovitusi lapsega toimetulekuks ja tema toetamiseks. Mitmed koolid võimaldavad ATH-lastele tugiõpetajat või -isikut.

Pole siiski tõestatud, et toit või selles leiduvad ained põhjustaksid ATHd. Lastel, kellel on ATH juba olemas, võivad magus-, säilitus- ja värvained seda häiret küll süvendada. Paljud lapsed muutuvad glükoosi tarbides väga aktiivseks, kuid see ei pruugi ilmtingimata tähendada aktiivsushäiret.

Täheldatud on oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid sisaldavate toidulisandite positiivset mõju ATH-laste närvisüsteemi küpsemisele. Teaduslik tõestus rasvhapete mõju kohta siiski puudub. Enne lapsele toidulisandite andmist tuleb ilmtingimata nõu pidada arstiga.